Keevitamisel luuakse sulatamise ja (või) plastse deformatsiooni abil detailide aatomivahelised sidemed, kusjuures tekib kinnisliide. Nähtavaid keevisõmblusi kujutatakse joonisel tinglikult pideva jämejoonega. Keevisõmblusete tüübid tähistatakse põhimärkidega ja õmbluse pinna kuju lisamärkidega. Tähise juurde kirjutatakse keevisõmbluse mõõde ja vajaduse korral lisatakse täiendavad märgid (vaata ISO 17659).
Enamkasutatavad keevisõmbluste põhimärgid on toodud joonisel sele 70 ja lisamärgid sele 71.

Sele 70. Enamkasutatavad keevisõmbluste põhimärgid

Sele 71. Enamkasutatavad keevisõmbluste lisamärgid

Joonisel tähistatakse keevisõmblus viitenoole ja viitenoole laudiga, mille peale või alla kantakse õmblust tähistavad märgid ja vajalikud mõõtmed. Viitejoone laudi koosneb kahest paralleeljoonest, millest üks on pidev- ja teine kriipsjoon. Laudi kriipsjoont võidakse kanda pidevjoonest üles- või allapoole, kusjuures põhimärk paigutatakse pideva joone poole, kuhu osutab viitenool. Põhimärk paigutatakse katkendjoonega joonestatud laudi poolele, kui õmblus on noole vastasküljel.

Sele 72 Joonisel keevisõmbluse tähistamine. a– koosteõmblusega; b – kontuurõmblusega; c – kolmnurkse keevisõmbluse ristlõike mõõde a

Joonisel sele 72 on: 1 – viitejoon, 2 – viitenoole laudi pidev joon, 3 – viitenoole laudi kriipsjoon, 4 – kolmnurkse keevisõmbluse ristlõike mõõtme tähis, 5 – õmbluse mõõt, 6 – põhimärk, 7 – lisamärk, 8 – täiendav märk (koosteõmblus,  – kontuurõmblus), 9 – keevisõmbluse pikkus.

Sele 73 Näiteid põhimärkide paigutusest joonisel.. a– õmblus asub noole pool; b – õmblus asub noole vastaspoolel; c ja d – sümmeetriline õmblus e – õmblusel peab viitenool olema suunatud faasitud servale (V- ja Y-õmblused selel 70)

Viitejoone laudi peaks eelistatult olema paralleelne joonise kirjanurgaga. Kui see pole aga võimalik, siis on lubatud joonestada ta risti kirjanurgaga.