Detailide pinnad ei ole kunagi täiesti siledad, sest ka kõige hoolikamal töötlemisel jätab lõikeriist sinna üksteisega kõrvuti paiknevaid konarusi (sele 74), rääkimata töötlemata jäetud valu- ja sepistatud pindadest..

Pinnakareduse all mõistetakse töötlemisel detaili pinnale tekkivaid konarusi, mis moodustavad selle pinna reljeefi.

Sele 74. Pinnakareduse R_a määramine ja pinnakaredus R_z

Pinna otstarbele vastava orienteeruva pinnakareduse Ra [μm] mõned näited:

Pinnakareduse märkimise joonisele määrab standard ISO 1302. Pinnakareduse märkimisel joonisele tuleb jälgida:

Pinnakareduse märkimiseks joonisele kasutatakse eri märki (vt sele 75). Kui detailil on palju ühesuguse karedusega pindu ja mõned neist on erinevad, siis need erinevad näidatakse vahetult joonisel, aga ühesuguste pindade karedus näidatakse kirjanurga kohal (vt. sele 76).

Sele 75. Pinnakaredust näitava märgi erinevad kujud: a – kõige üldisem märgi kuju, mõõtmed ja struktuur; b – märk ei määra, kuidas töödeldud pinnal pinnakaredus (R_a=12,5) saadakse; c – antud karedusega pind tuleb töödelda(R_a=6,3) materjalikihi eraldamisega; d – pind, mida antud joonise järgi ei töödelda; e – kogu objekti piirav kontuurpind töödeldakse materjalikihi eraldamisega (R_a=6,3)

Selel 75a on tähistatud: a – min või max pinnakareduse väärtus (µm); b – teine pinnakaredus; c – töötlemisviis; d – konaruste kuju ja sihi märk; e – töötlemisvaru; f – lähte pikkus ja muud.

Sele 76. Pinnakareduse märkimise variante

Detaili tööjoonisele annab konstruktor igale mõõtmele nimiväärtuse – nimimõõtme ja lisaks veel suurima ja vähima väärtuse – suurima piirmõõtme ja vähima piirmõõtme. Suurima ja vähima piirmõõtme vahet nimetatakse tolerantsiks. Suurima piirmõõtme ja nimimõõtme algebralist vahet nimetatakse ülemiseks hälbeks, alumise piirmõõtme ja nimimõõtme algebralist vahet nimetatakse alumiseks hälbeks. Tolerantsi graafilist kujutist nimetatakse tolerantsiväljaks.

Sageli kasutatakse masinates avade ja võllide ühendusi, seejuures on mõlemal ühendataval detailil, nii aval kui võllil ühine nimimõõde, kuid tolerantsiväljad paiknevad mõlemal erinevalt. Olenevalt tolerantsiväljade vastastikusest asendist saadakse ühenduse iseloom – ist. Võib tekkida kas liikuv ühendus – liikuv ist, mil ava ja võlli vahel on lõtk, või liikumatu ühendus – kinnisist, mil ava ja võll vahel valitseb ping. Viimasel juhul toimub ava ja võlli ühendamisel nende elastne või plastne deformeerimine.

Lõtk on ava ja võlli läbimõõtude positiivne vahe (D_ava – d_võll > 0).
Ping on ava ja võlli läbimõõtude negatiivne vahe (D_ava - d_võll < 0).
Kolmas liik iste – siirdeistud on sellised, kus ava ja võlli tolerantsiväljad kas osaliselt või täielikult kattuvad. Siis on võimalikud nii lõtkud kui ka pingud, kumb variant realiseerub, see selgub koostamise käigus.

Ava ja võlli tööjoonistele kirjutatakse nimimõõt ja selle järel põhihälve tähis ja tolerantsijärgu number. Koostejoonisele kirjutatakse nii ava kui ka võlli ühine nimimõõt ja selle järel murrujoon, mille lugejas antakse andmed ava kohta ja nimetajas andmed võlli kohta. Mõlemal juhul võib sulgudes lisada hälvete numbrilised väärtused.

Sele 77. Istud ja tolerantsiväljad

Sele 78. Tolerantside ja istude märkimine joonisele