Enamasti oli õlu pidujook ning ühtlasi jook, mida ohverdati jumalatele. Kui viljasaak vähegi lubas, tehti õlut kõigiks suuremateks pühadeks - jaani-ja mihklipäevaks, nelipühadeksja pulmadeks. Jõulukspüüdis ka kõige vaesem talumees laari õlut pruulida. Pikal jõuluajal pidi toomapäeva paiku tehtud õlut jätkuma veel nääriksning küünlapäevanivälja. Peale talude päriseksostmist 19. sajandil ja viljasaakide suurenedes oli õlu majas ka varrudeks, talguteks ja hooajatöödel.

Õlut tehti nii odrast, rukkist, nisust kui kaerast. Odralinnased olid vaieldamatult enamlevinud õlle lähtematerjal. Selleks valiti kvaliteetne oder ning leotati paar päeva nõus või looduslikus veekogus, seejärel nõrutati ja laotati ühtlase kihina kasvama. Nelja kuni kuue päeva jooksul seda segati ja niisutati tarbekohaselt, kuivatati ning jahvatati veskis või käsikivil jämedaks jahuks. Tänini Eesti läänerannikul ja saartel levinud vanema kombe kohaselt segati linnasejahud kääritõrres kuuma veega ning lasti haududa. 19. sajandi lõpupoolest alates hakati Eesti mandriosas õlut tegema ahjus küpsetatud linnastest. Käimatõrrest tõsteti kogu kört kurnatõrde, mille põhja peale oli eelnevalt kadakaokstest või rabatud õlgedest suga ehk soova valmistatud. Tõrres oli auk, kust lasti virre pikkamööda - "justkui poiss pissiks" - pikka õõnestatud künasse. Vedelik tõsteti kääritõrde ja jahutati värskelt lüpstud piima soojuseni. Et õlu kauem säiliks, lisati virdele humalakeedust. Varemalt tarvitati õlle joovastava toime suurendamiseks ka porssa ja sookailu. Seejärel valati tõrde eelnevalt käitatud pärm. Erinevail andmeil kestis õlle kääritamine kuuest tunnist kahe ööpäevani. Kogu aeg jälgiti, et soojus ei tõuseks ülemäära. Tavaliselt lasti õllel käärida niikaua, kuni vahukord hakkas tagasi langema. Siis oli õlu paras ankrusse ajada ning paari päeva pärast võis seda juba juua.