Kui vaadelda firma tegevust ostu-müügi tegevuse juures, siis iseloomustab seda suur infoliikumine ja kiirete logistiliste lahenduste vajadus. Suuri erinevusi pole ka siis kui ostetakse seadmeid või tellitakse projekte, olgu siis selleks kas või IT süsteemi projekteerimine. Vaatleme algul firma seisukohalt olulisemat tegevust e. oma toodangu müüki. Müügitegevus algab müügiosakonnast, mille töötajad on kas siis oma initsiatiivil (aktiivne müük) leidnud ostja või on ostja ise langetanud otsuse antud firma toodete kasuks. Selleks, et kaup vajalikus koguses, tähtajaks ja nõutud kvaliteediga jõuaks ostjani peab müügiosakond ostjapoolsete tellimuste alusel koostama müügikorralduse. Müügikorraldus edastatakse suuremate partiide korral laoteenistusele, väiksemate partiide korral võib korraldus liikuda tootmisega tegeleva allüksuse toodangu väljastamisega tegeleva töötajani. Saadud korralduse alusel valmistatakse kaup ette väljasaatmiseks (pakendatakse, purunemise või riknemise vältimiseks valitakse sobilik taara jne.).

Seejärel sõltuvalt maksetingimustest saadetakse kaup ostjale. Kui tegemist on ettemaksunõudega, siis kontrollitakse raamatupidamisest, kas raha on laekunud ja positiivse vastuse korral saadetakse kaup välja. Kui tegemist on väheväärtusliku kauba, pikaajalise ja/või usaldusväärse kliendiga, siis teatatakse raamatupidamisele, et kaup on teele saadetud ja palutakse väljastada arve. Reaalsuses liiguvad kaup ja arve tihtipeale koos, s.t. koos kauba kättesaamisega esitatakse ka ostjale arve, mille viimane peab siis tasuma arvel märgitud tähtaja lõpuks. Reeglina liigub müüdud kaup ostja firma varustusküsimustega tegelevasse osakonda.

Ettevõtte ostude korral on kogu protsess vastupidine. Varustusega tegelev osakond saab informatsiooni vajamineva tooraine või kauba kohta tootmisüksustelt, kusjuures tellimuses on täpselt kirjeldatud vajalike materjalide või kaupade kogused, omadused või kvaliteedinõuded ja tähtajad, millal ühte või teist kaup on vaja.

Selleks, et nii ostjad kui ka müüjad saaksid üheselt aru, mis kaubaga ostu-müügi tehingu korral tegemist on kasutatakse klassifikaatoreid. Klassifikaator on omamoodi kood, mis on iga toote jaoks unikaalne ja mille alusel on võimalik üheselt määratleda kaubavahetusobjekt. Kui ettevõtete vahel kujunevad pikaajalised sidemed, siis on varustusprotsess mõnevõrra lihtsam ja rutiinsem. Kuna tootmismaht on teada ja kui see ei muutu, siis on teada ka tooraine vajadus. Järelikult tuleks jälgitakse laovarude suurusi ja nende vähenemisel miinimumini esitatakse varustusosakonna poolt müüjale tellimus.

Tegelikkuses võivad kõik kaubavahetusega seotud protsessid olla oluliselt pikemad ja keerulisemad, kuna kasutatakse pankade teenuseid riskide maandamiseks (akreditiivid) ja ka erinevaid transpordivorme. Üldjuhul tuleb isegi kõige lihtsamate tehingute realiseerimiseks suhteliselt palju infot vahetada nii firma siseselt kui ka partneritega. Järelikult võimaldaks infosüsteemide kasutamine firmas kaasa tuua olulise efektiivsuse tõusu nii juhtimise kui  ka igapäevase töö (planeerimine, raamatupidamine jne.) valdkonnas. Tulemuseks oleks varustuse kvaliteedi tõus, firma töötajate vabastamine rutiinsest tegevusest ja nende huvi kasv töö vastu. Kiirem reageerimine muutustele aga võimaldab tõsta juhtimise kvaliteeti ja seda nii operatiivsete kui ka strateegiliste otsuste langetamisel.