Pärilus aitab programmeerijal vältida tarbetult korduva koodi kirjutamist. Nagu reaalmaailmas nii ka siin saab ühiste tunnustega seotud koodi ja andmed ühes kohas kogu vastava grupi jaoks kirja panna ning hiljem spetsialiseeritumal tasemel lisada täiendusi ja täpsustusi. Ilma selle võimaluseta oleks suuremate süsteemide kirjapanek palju mahukam ning veaohtlikum. Üksteisest pärinevad üldjuhul klassid ehk objektitüübid. Päriluse puhul luuakse ülemklassile (baasklass, super class) alanejaks alamklass (subclass). Lihtsamal juhul võib pärilus piirdudagi vaid alamklassi loomisega. Eraldi piirangute puudumisel on loodud klassil kõik samad oskused mis ülemklassilgi. Samas programmeerijal enesel on teada, mis kontekstis ta kummagi klassi eksemplari kasutab. Näiteks Punkti ja Vektori puhul mõlemal on tarvis meeles pidada kaht koordinaati. Punkti puhul tähendavad need absoluutset asukohta, vektori puhul aga nihet. Vektori puhul on tähtsaks omaduseks tema pikkus, punkti puhul paljalt koordinaatide märkimiseks pole selle valemiga kuigi palju peale hakata - seega saab vektori teha punkti alamklassiks ning ühes pärilusega sinna vastava pikkusfunktsiooni juurde liita. Pärilusahel võib mõnigi kord päris pikaks kasvada - paljude sarnaste klasside puhul viis-kuus taset kus igal pool mõned omadused ja oskused juurde tulevad, see ei ole mingi ime.