Objektorienteeritud disaini puhul jagatakse süsteem arusaadavateks ja hallatavateks osadeks. Need on suhteliselt iseseisvad ning osade loomisel arvestatakse, et neid peaks saama mitmes olukorras kasutada. Keerukamatel juhtudel tuleb enne kogu loodavat süsteemi senikaua kihtideks või osadeks jagada, kuni osade realiseerimist on võimalik ja mõistlik detailsemalt objektide ja nende omaduste ja toimingute abil kirja panna. Kui püüda protseduurilist ning objektorienteeritud programmeerimist võrrelda, siis esimesel juhul oleks tegemist keskse juhtimisega, kus "mõisavalitsejal" on enamjaolt kõik teada, kes mida millal teeb ning saab igal ajal määrata, mida kunas ja kus tehakse. Objektorienteeritud lähenemine sarnaneb pigem suhteliselt iseseisvate üksuste väljaõpetamisele. Neile saab hiljem anda korraldusi, et mida vaja teha. Kuidas teha, see on juba üksuse ehk objekti siseasi. Ning seda saab ka hiljem muuta/täiendada. Selliselt süsteemi üles ehitades on kergem hoolitseda, et keskusesse liialt palju keerukust ei koonduks.

Lisalugemist: