Keevitusleek moodustub põlevgaasi ja hapniku põlemisel. Leegi ülesanne on kuumutada ja sulatada keevituskohas põhi- ning lisametalli.
Kõik süsivesinikke sisaldavad põlevgaasid annavad keevitusleegi, millel on kolm selgelt eristatavat osa: tuum, töötsoon ja loit.

3.2. Leegi skeem ja temperatuuri jagunemine tsoonide järgi

1. Tuum - ядро
2. Töötsoon – рабочая зона
3. Loit – факел

Tuumal on teravalt piiritletud, peaaegu silindriline, otsast ümarduv kuju, ta pind helendub tugevalt. Tuuma suurus oleneb küttesegu koostisest, hulgast ja väljavoolukiirusest. Leegi tuuma läbimõõdu määrab kindlaks suudmikukanali läbimõõt, tema pikkuse aga gaasisegu väljavoolukiirus. Hapnikurõhu suurendamisel kasvab põlevsegu väljavoolukiirus ja keevitusleegi tuum pikeneb, väljavoolukiiruse vähendamisel tuum lüheneb. Tuuma temperatuur on ligikaudu 1000ºC.

Töötsoon (keskmine tsoon) järgneb tuumale ja eristub sellest selgesti tumeda värvuse tõttu. Selle pikkus oleneb suudmiku numbrist ja ulatub 20 mm-ni. Kui keevitamisel asub keevitusvannis olev sulametall leegi keskmises tsoonis, saadakse keevisõmblus, mis ei sisalda poore, gaasi ega mittemetalseid lisandeid.

Leegi selle osaga tulebki keevitada. Töötsoonis on temperatuur kõige kõrgem (3150ºC) punktis, mis asub tuuma otsast 3…6 mm kaugusel.

Töötsoonile järgneb loit, mis koosneb süsihappegaasist, veeaurust ja lämmastikust. Selle tsooni temperatuur on tunduvalt madalam töötsooni temperatuurist ja on piirides 1200...2500ºC.