Andmete graafiline kuju realiseeriti esmakordselt eelmise sajandi 50-ndate keskel suurtel arvutitel, mida kasutati teadustöös ja militaarsetes uuringutes. Sellest ajast on andmete graafiline esitusviis muutunud arvutisüsteemi, eriti personaalarvuti, lahutamatuks osaks.

Arvutigraafikat võib liigendada erinevatel põhimõtetel. Sõltuvalt sellest, kuidas moodustub kujund, eristatakse raster-, vektor- ja fraktaalset graafikat. Eraldi tüübiks peetakse kolmemõõtmelist (3D, Dimension - dimensioon) graafikat, mis väljendab ruumilisi kujundeid kahemõõtmelistel ekraanidel.

Värvikasutuse alusel eristatakse must-valget ja värvilist graafikat. Lähtudes inimtegevuse valdkonnast on saanud oma nimetused inseneri-, teadus- ja veebigraafika.

Joonis 4-9. Rastergraafika koosneb pikslitest. Allikas: http://www.barcode-us.com/digital/graphicFiles.html

Elementaarühikuks on rastergraafikas piksel (ekraanipunkt). Rasterkujutised tuletavad meelde ruudulist lehte, kus iga ruut on kaetud teatud värviga, moodustades kujundi (bitmap). Rastergraafika põhiomadusteks on lahutusvõime ja värvi sügavus.

Värvi sügavus on bittide arv, mis on ettenähtud värvi kodeerimiseks. Koodi pikkus määrab erinevate värvide arvu, mida saab ühes pikselis kasutada. Nii näitab värvi sügavus, mitme erineva värviga on võimalik antud kujutist värvida. Näiteks, kui värvi sügavus on 24 bitti, saab kujutis sisaldada 16,8 mln erinevat värvitooni (2²⁴ ≈ 16,8 mln). Mida rohkem värve on kasutusel kujutise edastamiseks, seda täpsem on info iga pikseli värvi kohta. Samas tuleb arvestada, et rikkamad värvid suurendavad faili mahtu.

Lahutusvõime on pikslite arv pikkuse ühiku kohta, nende tihedus määrabki kujutise kvaliteedi. Kõige tihedamini kasutatakse pikkuse ühikuna tolli, kuid mõnikord võivad esineda ka millimeetrid. Kujutise lahutusvõimet mõõdetakse ühikuga ppi (piksleid tollis).

Mida suuremaks muutub lahutusvõime, seda kvaliteetsemaks muutub pilt, kuid samas kasvab ka faili maht. Sellega peab arvestama piltide loomisel ja redigeerimisel. Kui pilt on mõeldud näitamiseks arvutiekraanil, võib lahutusvõime olla väiksem kui trükitaval pildil (pildi näitamiseks ekraanil on piisavaks lahutusvõimeks 72 ppi, printimisel ja trükkimisel peab see olema 150 ppi kuni 300 ppi (sõltuvalt trükipaberi kvaliteedist).

Rastergraafika eelised:

• suure värvide arvu esitamine
• värvide üleminekute ja varjundite edastamine
• suure hulga väikeste detailide edastamine.

Rastergraafika puudused:

• pildi vähendamisel kvaliteet halveneb, kuna kaovad väikesed detailid
• pildi suurendamisel kvaliteet halveneb, kuna suureneb punkt (raster)
• mida suurem lahutusvõime ja värvi sügavus, seda suurem fail.

Rastergraafika programmid on ettenähtud nii olemasolevate kujutiste (fotod, skaneeritud kujutised) redigeerimiseks, kui ka uute kujutiste loomiseks. Mõned näited: Adobe PhotoShop, Corel PhotoPaint, GIMP.

Joonis 4-10. Vektorgraafika on sama kvaliteediga kõikides suurustes. Allikas: http://www.barcode-us.com/digital/graphicFiles.html

Vektorgraafika elementaarühikuks on joon (sirge või kõver). Kujutised ehitatakse joontest ja kõik parameetrid määratakse arvude ja valemitega koordinaatsüsteemi suhtes (joone pikkus, nurk telgede suhtes; ringjoone keskpunkti koordinaadid, selle raadius; valem kõvera kirjeldamiseks). Kujutise suurendamisel või vähendamisel arvutatakse kõik parameetrite väärtused uuesti, tänu millele pildi kvaliteet ei muutu.

Vektorgraafika eelised:

• võib teisendada, suurendada, vähendada kujutist, säilitades selle kvaliteedi;
• väiksem fail, kuna andmetena salvestatakse mitte kogu kujutist vaid ainult vektori koordinaadid.

Vektorgraafika puudused:

• võimatu on luua selliseid detailirohkeid kujutisi nagu fotod.

Vektorgraafika programmid on mõeldud kujutiste loomiseks. Näideteks on Corel Draw, Adobe Illustrator, Xara Xtreme.