Ükski ettevõte või organisatsioon ei saa töötada ilma võrgustikuta, mille kaudu hangitakse tootmiseks vajalikud sisendid ja turustatakse toodang või pakutakse oma teenuseid. Seetõttu tekib organisatsiooni heast käekäigust huvitatute ring, kes on otseselt või kaudselt seotud organisatsioonis tehtava tööga või selle osaga. Niisuguse huvigrupi olulisuse igale organisatsioonile määratles möödunud sajandi 80-ndatel R.E. Freeman. Freeman, R. Edward (1984). Strategic Management: A stakeholder approach. Boston: Pitman)

Oma igapäevases tegevuses suhtleb organisatsioon erinevate huvigruppidega: kliendid, töötajad, omanikud, hankijad, kreeditorid, valitsus, kohalik omavalitsus ja valitsusvälised organisatsioonid. Need kõik, ja see loetelu ei pruugi igal konkreetsel juhul olla ammendav, võivad mõjutada organisatsiooni tegevust või olla sellest mõjutatud. Samal ajal peab organisatsiooni juhtkond arvestama nende kõigi rahuloluga. Huvigruppi iseloomustab just seoste kahesuunalisus kõigi osapoolte eesmärkide saavutamiseks. Praktikas tähendab see, et uute väärtuste loomisel tuleb anda igale huvigrupile võimalus luua lisaväärtust oma tegevuses ning ise sellele kaasa aidata. Seda saab teha huvigrupi tooteid või teenuseid tarbides või ise neile vajalikku pakkudes. Nende seoste tark arvestamine loob alused organsatsiooni edukakas tegevuseks. Aluse niisuguseks koostööks annab kõigi osapoolte hea informeeritus ja selle võimaldajaks saavad olla IT lahendused. Nende abil saab näiteks jälgida tarnija tehase toodangu väljatuleku protsenti, lao seisu või kulleri liikumist saadetisega.

Huvigruppidel on erinevad ootused organisatsiooni töö tulemustele. Ettevõtte omanikud ootavad korralikku tootlust investeeringutelt ja võimalust osaleda ettevõtte juhtimises, töötajad soovivad head palka ja töötingumusi, kliendid hea kvaliteediga tooteid ja teenuseid, hankijad pidevaid tellimusi hea hinnaga, ühiskond jätkusuutlikku ning elukeskkonda arvestavat arengut jne.

Mõistega klient tähistatakse üldiselt organisatsiooni või isikut, kes võtab valmistoote vastu või kasutab pakutavat teenust. Samuti on klient (alaline) ostja, tellija või teenuseid kasutav inimene. Nende ühisnimetajaks on klientuur - alaline ostjaskond. Seda mõistet kasutatakse reeglina teatud turunduslike üldistuste tegemisel.

Infotehnoloogia rakenduste puhul tuleb eristada mõiste klient kahetähenduslikkust. Eelpooltoodu on üldine ja kehtib müügi ja turunduse sisukohalt pea-aegu igat tüüpi ettevõtetele. Infotehnoloogias on selle mõistel ka tehniline tähendus - klient kasutaja tähenduses (user) on teenuseid kasutav inimene ja tehnilises keeles - protsess või arvuti, mis tarbib teise protsessi või arvuti teenuseid.

Viimaste puhul abstraheeritakse inimese s.o. kasutaja roll arvuti töö juhtimisel ja kasutatakse täpsustavaid liiteid tehniliste protsesside paremaks kirjeldamiseks:

• klientarvuti klient-serverarhitektuuris arvuti, mis kasutab andmetöötluseks serveri ressursse - faile, seadmeid ja nende andmetöötlusvõimsust
• klientprogrammi kasutatakse serverprogrammi või teise arvutiga ühenduse võtmiseks ja sealt andmete hankimiseks üle võrgu. Iga klientprogramm on mõeldud koostööks ühe või mitme kindla serverprogrammiga ja iga server vajab kindlat tüüpi klienti (näiteks meiliklient).

Reeglina põhinevad niisugused rakendused klient-server arhitektuuril, mis on võrguarhitektuur, kus iga võrgus asuv arvuti on kas klient või server sõltuvalt ülesannete jaotusest (failiserverid, printeriserverid, võrku haldavad serverid, personaalarvutid, tööjaamad). Eristatakse kõhna klienti ja paksu klienti. Esimene on reeglina odav ja lihtne klientprogramm ja/või -arvuti, mis teeb ainult kõige lihtsamaid operatsioone ja on võimeline töötama ainult arvutivõrgus, kus suurem osa tööst teeb ära server. Teine on klient-server arhitektuuris selline klient, mis teeb ära suurema osa andmetöötlusest, kusjuures andmed paiknevad serveris. Kuigi terminit "paks klient" kasutatakse enamasti tarkvara kohta, võib see tähistada ka suure andmetöötlusvõimsusega võrguarvutit.

Infotehnoloogia rakenduste juures on oluline alati silmas pidada kasutaja mõistet ja tema rolli. Infosüsteemide kvaliteedi üks põhinäitajaid on tellija rahulolu. Selle hinnangu annavad aga kasutajad, kes infosüsteemiga tööle hakkavad. sõltuvalt rakenduse eesmärkidest on nendeks võivad olla tellija töötajad või tema kliendid.

Laiemalt võttes on kasutaja (user) isik, programm või protsess. Kaks viimast langevad kokku kliendi mõistega. Kasutajal kui isikul tuleks peatuda lähemalt. Kasutajaks on igaüks, kes kasutab interaktiivselt arvutit ja reeglina on selleks mõni rakendusprogrammi kasutaja. Statistilistes andmetes ja sotsioloogilistes uuringutes eristatakse erinevaid kasutajate tasemeid kasutusintensiivsuse või huvide järgi. Statistiliselt loetakse arvutikasutajaks inimene, kes on kasutanud arvutit viimase kuue kuu jooksul, regulaarseks kasutajaks neid, kes on kasutanud arvutit viimasel nädala ja suurkasutajaks neid, kes kasutavad arvutit viiel päeval nädalas. Kasutusvaldkondadest on Eestis kõige populaarsemad e-posti vahendusel suhtlemine, internetipanga kasutamine ning info otsimine. Võrreldes eelmiste aastatega kasvab pidevalt e‑kaubanduse osatähtsus.

Kasutajaid tuleb eristada ka kuuluvuse järgi sise- ja väliskliendiks. Siseklient (internal client) on kohtvõrgu (intranet) kasutaja. Intranet on firmasisese töökeskkonna realiseerimine interneti vahenditega firma töötajatele. See on nagu Interneti minimudel, mille kasutamine on piiratud teatud isikute ringiga, kes pääsevad andmetele ligi kasutajatunnuseid teades. Firma intranetti võib kasutada erinevat laadi siseinformatsiooni jagamiseks, töökorraldustest teavitamiseks, erineva informatsiooni haldamiseks, teenuste broneerimiseks jne.

Välisklient (external client) on ekstraneti kasutaja, huvigrupi esindaja või tavaline klient, kelle soovitakse jagada infot. Süsteemi nimetatakse ekstranetiks kui asutuse siseinfo teatud osade juurde lubatakse ka väliskliente või partnereid, välistades vajadusel asjasse mittepuutuvate isikute ligipääsu. Siintoodu on selgelt infotehnoloogilise lähenemisega, kuid kliendi mõiste olemus jääb samaks, kui see lahti „haakida" IT-vahenditest.

Sõltumata kasutaja kuuluvusest on tarvilik teada tema vajadusi ning sellel vastavalt kujundada temale tooted ja teenused. Infoajastu võtmesõna on individualiseerimine ehk isikustamine. Infotehnoloogia võimaldab lihtsate vahenditega pidada arvet toodete ostjate ja teenuste kasutajate kohta. Niisuguse info kogumiseks kasutavad ettevõtted kliendikaarte ja e-kaubanduses kasutakse selleks isikustatud kasutajakontosid ja paljudel muudel juhtudel kasutaja käitumist registreerivaid küpsiseid. Niisugune ostuharjumuste kogumine võimaldab pakkuda kliendile tõenäoliselt so­bivad tooteid ja teenuseid. Individualiseerimist kasutavad kõige enam veebipõhise reklaamiteenuse pakkujad.