Signaali ülekandmiseks on võimalik jagada signaal osadeks, tükeldades selle pakettideks, mis marsruuditakse läbi sidevõrgu ja paketid võivad liikuda saatjalt vastuvõtjale erinevaid teid pidi. Sellist liiki sideühendust nimetatakse pakettkommutatsiooniks. Erinevalt kanalkommutatsiooniga võrkudest opereerib pakettvõrk põhimõttel "salvesta ja edasta". Iga võrgu sõlm salvestab vastuvõetud paketi enne edasisaatmist järgmisele sõlmele.Sellel ühendusmeetodil on mitmeid eeliseid, kuna ta võimaldab paremini ära kasutada vaba ressursi jagades seda erinevate samaaegset sideseansside tarbeks. Pakettkommutatsioonil puudub sideseansi loomisega seotud viivitus nagu kanalikommutatsiooni puhul aga arvestada tuleb teatud ajakuluga pakettide marsruutimisel erinevaid võimalikke teid pidi, mida pakuvad alternatiividena välja võrgu sõlmed.

Joonis 3‑6. Pakettkommutatsioon (Allikas: Learning Materials for EUCIP)

Pakettkommutatsiooniga võrgus võistlevad erinevad ühendused ressursside pärast ja on võimalik, et kui nõudlus ressurside järele ületab kanali läbilaskevõime siis tekib ummik. Sellisel juhul ootavad paketid järjekorras üle kandmist tekitades viivitusi sideühenduses. Kui ummikud küllastavad ka järjekordade vaba mahu siis võib tekkida pakettide kadu. Selle vältimiseks on vajalikud sideprotokollid (näiteks TCP - Transport Control Protocol), et garanteerida ühenduse töökindlus, näiteks selleks, et kontrollida pakettide kadumist ja nõudes kadunud pakettide uuesti saatmist.