Pahavara hõlmab programme, mis on tahtlikult loodud süsteemi ohustamiseks. Sellised programmid levivad arvutist arvutisse kas interneti teel või eemaldatavate mäluseadmete kaudu. Kõige levinumateks pahavara näideteks on tagauksed, Trooja hobused, viirused ja ussviirused.

Tagauks on programm, mis võimaldab juurdepääsu arvutisüsteemile, minnes mööda tavalistest autentimise kontrollidest. Sageli on tagauks varjatud kasutajanimi, mis ei ole seotud parooliga, nii et igaüks saab ühenduda süsteemiga ning kasutada seda kasutajanime. Tagaukse võib tekitada pahavara, mis käivitatakse süstemis.

Trooja hobune on programmi osa, mis on peidetud peremeesprogrammi sisse. Sageli on peremeesprogramm väliselt kahjutu ja ligitõmbav. Kui see käivitatakse kasutaja poolt, siis Trooja hobune võib teha kõike seda, mis on lubatud kasutajal: kustutada või muuta andmeid või tekitada tagaukse. Trooja hobused on internetis laialt levinud, peidetud allalaetavasse tarkvarasse või e-kirjade manustesse, maskeeritud dokumentideks või piltideks.

Viirus on programm, mis võib kahjustada või hävitada kasutajate või süsteemi andmeid ning on suuteline ise ennast paljundama, nakatades oma programmiga teisi süsteemis olevaid programme. Nakkus on kasutajale nähtav siis, kui kasutaja käivitab nakatunud programme, siis ta käivitab ka tahtmatult viiruse. Viiruse nakkus levib, sest kasutajad jagavad programme ketaste, USB-mälupulkade või e-kirjade kaudu. Mõned viirused nakatavad pigem dokumente kui programme. Need viirused (tuntud makroviirustena) kasutavad ära seika, et mõned tekstitöötlusprogrammid kasutavad väikseid programme (makrod), mis lisatakse dokumentidesse. Muud viirused nakatavad OS'i. Näiteks on olemas viirused, mis nakatavad kõvaketta käivitussektori.

Ussviirused on üks viiruste eriliik. Erinevalt tavalisest viirustest suudavad ussviirused leida ja rünnata interneti kaudu haavatavaid arvuteid.

Nuhkvara on kasutaja privaatsust ohustav pahavara liik, mis üritab kasutaja teadmata salvestada infot kasutaja käitumisest, et seda kuidagi ära kasutada - näiteks turunduse eesmärkidel. Süsteemi nuhkvaraga nakatumine juhtub tüüpiliselt siis kui kasutaja installeerib arvutisse mingi vabavara rakenduse või külastab mõnda kahtlast veebilehte ja veebilehitseja turvaseaded on liialt madalale kaitsetasemele reguleeritud. Nuhkvara võib jälgida veebilehti, mida kasutaja külastab või harvematel juhtudel edastada arvutikasutaja klahvivajutusi kolmandale osapoolele. Kindlasti põhjustab nuhkvara süsteemi jõudluse langust, kasutades süsteemi ressursse oma otstarbel.

Reklaamvara on sarnane nuhkvarale ja installeerub kasutaja arvutisse analoogseid teid pidi. Reklaamvara eesmärk on näidata kasutajale soovimatut reklaami.

Rootkit nakatab operatsiooni süsteemi kerneli tasemel ja võib muuta OS'i baasfunktsionaalsust või käivitada enda sõltumatu OS'i, mis on nähtamatu kasutajale ja enamikule viirusetõrjetarkvaradest. Võimalik on ka rootkit'i toimimine BIOS'i tasemel.Tüüpiline rootkit'i eesmärk on avada tagauks süsteemi sissetungimiseks.

Süsteemi kaitseks pahavara eest peab olema kasutajana teadlik ohtudest ja proaktiivselt kaitsma süsteemi nakatumise eest. Olulised tegevused pahavarast hoidumiseks on järgmised:

• Viirusetõrjetarkvara kasutamine -see on programm, mis on pidevalt aktiivne ja otsib süsteemist pahavara ning on võimeline seda eemaldama ükskõik millisest failist ja käivitatavast programmist. Hea viirusetõrjeprogrammi omaduseks on OS'i reaalajas kaitsemehhanismid failide ja e-posti manuste avamisel ning pidev automaatne uuenduste süsteem, mis kaitseb arvutit pidevalt uuenevate pahavara versioonide eest.
• Operatsioonisüsteemi turvaparanduste regulaarne installeerimine eemaldab OS'i turvaaugud, mida pahavara loojad saavad ära kasutada, et enda tooteid süsteemi süstida.
• Tulemüüri kasutamine - tulemüür võimaldab blokeerida sissetulevad ja väljaminevad võrgupordid, mida arvutikasutaja rakendused ei kasuta ning kaitsta nii võimalike võrgurünnete eest.
• Veebilehitseja turvaseadete kasutamine võimalikult kõrgel kaitsetasemel - kuna kaasajal tuleb enamus viiruseid interneti teel ja veebilehitseja on aken internetti siis tuleb seda maksimaalselt turvata tundmatute veebilehekülgede ja veebirakenduste eest.
• Operatsioonisüsteemi kaitsemehhanismide rakendamine - kaasaegsed operatsioonisüsteemidsisaldavad sisseehitatud kaitsemehhanisme, mis kaitsevad OS'i süsteemseid katalooge ja faile ning takistavad soovimatute rakenduste iseenesliku installeerumise eest ja nõuavad sellistel juhtudel arvutikasutaja sekkumist. OS'i sisseehitatud rakenduste hulka võivad kuuluda ka tulemüür ja viirusetõrjerakendused.
• Kasutaja teadlikkuse tõstmine - kasutaja peab omama teadlikkust ja mõistma ohte, mis teda varitsevad ja hoidma enda töökeskkonna ohutust. Tuleb hoiduda vabavara ja muude kahtlaste rakenduste installeerimisest arvutisse, mitte avada e-kirja manuseid kui kiri on saabunud tundmatult saatjalt, mitte sisestama oma kasutajanime ja parooli ootamatult avanenud veebilehe või sõnumivahetusrakenduse aknas.