Veel mõned aastad tagasi oli üks levinumaid viise struktureerida rakendusi kaheks komponendiks: klient ja server. Sellist lähenemist tuntakse nimetuse kahekihiline arhitektuur all. Klient on komponent, mis vahendab kasutaja ja serveri vahel infot. Server osutab ühele või enamale kliendile teenuseid. Tüüpiliselt paiknes serveris tsentraalne andmebaas ja üks osa äriloogikast, klientides aga äriloogika ja kasutajaliides. Sellise arhitektuuri puuduseks on, et äriloogika muutudes on vaja tarkvara uuendada tihti kümnetes ja sadades kliendiarvutites, samuti nõuab see suurte andmemahtude liigutamist kliendi ja serveri vahel ning suurt arvutusvõimsust kliendi poolel.