Pärandtarkvara (legacy software) töös hoidmine ja integreerimine uute tarkvarasüsteemidega on üks 21. sajandi tarkvaraarenduse väljakutsetest. Firmad, mis on investeerinud suurarvutitesse (mainframe), on huvitatud oma investeeringu ehk suurarvuti jätkuvast kasutamisest. Tekib küsimus, kas suurarvuti saab olla tänapäevase paindliku integreeritud IT-süsteemi osa ning kas pärandtarkvara ja pärandandmeid saab jätkuvalt kasuta? Vastuseks on, et peab saama, kasvõi juba sellepärast, et kogu arvutiparki ega rakendusi ei ole võimalik korraga välja vahetada. Samas suurarvuteid võikski nende võimsuse tõttu rahulikult edasi kasutada. Suurarvutite ja nendel töötavate süsteemide jätkuvaks kasutamiseks ning uute süsteemidega integreerimiseks on vaja spetsiaalseid tarkvaralisi laiendusi (legacy mainframe extension). Laiendused töötavad ka selliselt, et neid on võimalik liidestada SOA-arhitektuuri. Laiendusi toodavad ja lisavad oma tarkvarasse ka suurte andmebaasisüsteemide ja arendustarkvara loojad (nt Oracle, IBM)

Arvutisüsteemid on oma kasvamise ja arenemisega toonud kiiruse ja automatiseerituse läbi palju kasu mitmesuguse inimtegevuse valdkondadesse ja nüüd jõuab kätte aeg, kus arvutisüsteemid peaksid iseend automaatselt hooldama. Praegu kulub nende hooldamise peale palju oskustööjõudu. Kaasaegsete hajussüsteemide suurimaks probleemiks on nende endi keerukus ja nende haldamise keerukus. Keerukus ei piirdu ainult tarkvaraga, vaid süsteemis tahetakse koos kasutada erinevaid seadmeid alates serveritest ja lõpetades mobiiltelefonidega. See kõik peab suutma võrgus suhelda. Kasvavast keerukusest saab peagi süsteemide edasiarengut piirav faktor.

Artiklis "TheVision of Autonomic Computing" hoiatavad Kephart ja Chess, et unistus kõigi tarkvarasüsteemide ja seadmete ühendamisest muutub lausandmetöötluse õudusunenäoks, kus arhitektid ei ole enam võimelised ettenägema, kavandama ja hooldama kõigi süsteemide vastastikuse toime keerukust. Nad märgivad, et autonoomse andmetöötluse (autonomic computing) olemus on süsteemi enesehooldus (self-management), kus süsteemi parema toimimise läbi vabastatakse administraatorid madala taseme tegevusest. Autonoomse andmetöötluse idee on inspireeritud inimese autonoomsest närvisüstemist. Sellises süsteemis omandab administraator uue rolli - tema ülesandeks on kirjeldada üldsuunad ja haldamisreeglid, mille alusel enesehooldus toimima peab. On välja toodud 4 peamist kasutusala/omadust, kus esialgu autonoomse andmetöötlusega tegeletakse:

• isekonfigureeruv - automaatne komponentide konfigureerimine;
• iseparanev - vigade automaatne avastamine ja parandamine;
• iseoptimeeruv - ressursside automaatne jälgimine ja juhtimine vastavalt reeglitele;
• enesekaitse - rünnakute äratundmine ja kaitse.

End ise hooldavate süsteemideni on siiski veel hulk maad minna.