Krüptograafia on kunst info varjamiseks. Võrgus liikuvate konfidentsiaalsete andmete üha kasvav hulk muudab selle kaitsmise ja varjamise kõrgendatud huviobjektis nii valitsustele, äriettevõtetele kui ka üksikisikutele. Andmete krüpteerimine võimaldab kaitsta võrgus liikuvaid andmeid muutes need loetamatuks isikutele, kellel pole õigust vastavaid andmeid näha. Andmete saatja töötleb enne andmete ülekandmist andmeid teatud algoritmiga ehk krüpteerib andmed ja andmete vastuvõtja teeb läbi vastupidise operatsiooni dekrüpteerides andmed loetavale kujule. Andmete krüpteerimise algoritm defineerib võtme keerukuse, mille abil on võimalik andmeid kaitsta. Mida pikem on kasutatud krüpteerimisvõti seda rohkem on võtmete erinevaid variatsioone ja seda keerukam on võtme toore jõuga lahti murdmine ning seda suurem on konfidentsiaalsus, mida algoritm pakub. Kaasaegsed turvalisimad algoritmid kasutavad 256 bitiseid (näiteks AES) või 512-4096 bitiseid (näiteks RSA) võtmeid. Mitmed algoritmid omavad sisseehitatud dünaamilist võtme muutumist, mispuhul üks võti kehtib vaid teatud aja ja selle äraarvamine ei võimalda pealtkuulajal salvestada kogu andmevahetust võrgus.

Isikud, kes on spetsialiseerunud uute krüptograafiliste algoritmide loomisele ja arendamisele on krüptograafid ja isikud, kes on spetsialiseerunud koodide murdmisele on krüptoanalüütikud.

Krüptograafia ajalugu ulatub aegade algusese ja teadaolevalt on esimesed krüpteerimiskatsed tehtud juba 4000 aastat tagasi.
Esimeste krüpteerimissüsteemide hulka kuulub Spartalaste rakendatud meetod „The Spartan Scytale", seda kasutati viiendal sajandil enne meie ajaarvamist. Selle süsteemi puhul keriti lint ümber teatud mõõtmetega rulli ja lindile kirjutati sõnum. Sõnumi lugemiseks tuli see lint uuesti kerida täpselt samade mõõtmetega rullile.

Esimene krüpteerimiskood on tuntud nime alla „Caesar code", mille puhul asendati tähed teatud nihkega tähestikus. Selliste koodide lahtimurdmine on suhteliselt lihtne, kasutades tähemärkide esinemise sagedusanalüüsi. Selle järgi on igas keeles teatud tähemärkide esinemissagedus kõrgem ja selle järgi saab koodi nihke välja arvutada.