Süsteemiarenduse elutsükli mudel on arendusprotsessi üldistatud (abstraktne) kirjeldus. See on protsessi kirjeldus teatud vaatenurgast lähtudes. Protsessimudelite kirjeldustes räägitakse tavaliselt tegevustest nagu andmemudeli kavandamine, kasutajaliidese disain jne, kuid nad võivad sisaldada ka dokumentatsiooni ja rollide kirjeldusi.

Protsessimudelites võib kohata kahte põhimõttelist lähenemist.

Tugev planeerimine. See vanem lähenemine seisneb tegevuste ja tarkvara põhjalikus planeerimises ja järgnevas kindlalt plaani järgivas arenduses. Arendustegevuse progressi mõõdetakse sama plaani abil.

Agiilne ehk paindlik arendus, kus planeerimine toimub osade kaupa (inkrementaalselt) ning tänu millele on võimalik protsessi käiku muuta, tulles vastu kasutajate muutuvatele nõuetele. Paindliku protsessi kasutuselevõtt tulenes klientide vajaduste kiirest muutumisest. Protsess peab olema paindlik ja suutma reageerida toote muutmise, täiendamise ja kohandamise soovidele.

Kui vahepeal toimus süsteemi üldiste arendusmudelite jaotamine rangelt ühte või teise kategooriasse, siis praegu leiab Ian Sommerville, et üldisel tasemel ei ole range jaotus otstarbekas ja nii mõnegi mudeli järgi on võimalik panna käima nii agiilne kui planeeritud arendusmeetod.

Läbi ajaloo on pakutud mitmeid üldisi süsteemiarenduse mudeleid ja olulisemad neist on:

1) koskmudel (waterfall model);

2) spiraalmudel (spiral model);

3) inkrementaalmudel (incremental model);

4) prototüüpimine (prototyping).

Järgnevalt käsitleme eelpoolnimetatud süsteemiarenduse mudeleid lähemalt.