Spiraalmudel on samuti üks iteratiivseid arendusmudeleid.

Spiraalmudelit kirjeldas esimest korda Barry Boehm oma 1986 a. artiklis. Protsessi kulgemist kujutab spiraal. Esimene kordus võib olla näiteks seotud süsteemi teostatavuse uurimisega, teine nõudmiste kirjeldamisega, järgmine kavandamisega jne. Mitu kordust on enamasti seotud tarkvara realiseerimisega, kus tema ehitamine toimub inkrementaalselt. Kuid kindlasti ei tohiks spiraali korduseid võrdsustada tavapäraste arendusprotsessi faasidega. Iga kordus on jaotatud 3 kuni 6 sektorisse (erinevad autorid jagavad erinevalt). Iga kordus algab lähema eesmärgi kavandamise ja riskide hindamisega ning lõppeb nö kliendiga - ehk eesmärk peab saama täidetud ja kontrollitud. Sektorite töömahukus ei pruugi olla ühesugune. Boehm'i järgi on sektoreid neli (vt ka joonis 3):

1. Eesmärkide seadmine (Objective setting) - määratakse selle faasi ehk korduse eesmärgid, piirangud protsessis, tulemused, juhtimisplaan, võimalikud riskid ning alternatiivsed strateegiad lähtudes riskidest.

2. Riskide hindamine ja maandamine (Risk assessment and reduction) - iga leitud riski jaoks tehakse analüüs, võetakse midagi ette riskide maandamiseks (nt risk, et nõudmised pole adekvaatsed: tehakse prototüüp)

3. Arendus ja valideerimine (Development and validation) - valitakse arendusmudel, mis lähtub hinnatud riskidest (mudel peab olema selline, mis riske vähendada aitab). Nt kui kasutajaliides on suurim risk, siis võib aidata prototüüpide tegemine.

4. Planeerimine (Planning) - projekt vaadatakse üle ja tehakse otsus, kas jätkata järgmisel kordusel, kui otsustatakse jätkata, tehakse järgmise faasi jaoks plaan.

Joonisel 3 on kujutatud üks näide spiraalmudelist. Tegelik arendusprotsess võib varieeruda nii iteratsioonide arvu kui ka tegevuste paigutuse osas.

 

Joonis 1-3. Spiraalmudel (Boehm 1988) (Allikas: I. Sommerville "Software Engineering" slaidid)

Selle mudeli kõige olulisem erinevus teistest on riskidega arvestamine. Risk - so võimalus, et midagi saab untsu minna. Riskide realiseerumise tõttu ületatakse tähtajad ja maksumus, seepärast peab riskidega arvestama ning võtma midagi ette nende maandamiseks.

Sommerville'i järgi täpselt sellist mudelit kasutatakse harva, kuid ta on aidanud mõista iteratiivse arenduse olemust ja juhtinud tähelepanu riskidega tegelemise vajalikkusele.