Prototüüp on süsteemi algne versioon, mida kasutatakse disaini võimaluste katsetamiseks ning ideede demonstreerimiseks. Prototüüpe saab kasutada erinevates arenduse faasides. Näiteks nõuete analüüsi etapil nende leidmiseks ja valideerimiseks; disaini etapil valikuvõimaluste uurimiseks ning kasutajaliidese kavandamiseks

Kasu prototüüpimisest on: parem süsteemi kasutusmugavus, täpsem ühildumine kasutaja tegelike vajadustega; parem kvaliteet ja hooldatavus ning väiksem vaev arendamisel.

Joonis 1-4 Prototüübi loomise protsess

Prototüüpimise etapid on järgmised:

• Nõuete kogumine - seda tehakse üldisemal tasemel ja samas ka fikseeritakse, mida on kindlasti vaja edaspidi täpsustama hakata.
• Kiire kavandamine - keskendub nähtavale osale (sisend, väljund, vormid jms) ja selle tulemuseks on prototüüp. Klient hindab prototüüpi ja oskab selle alusel ka oma soove täpsustada.
• Järgneb iteratsioon prototüübi parandamiseks, kuni see rahuldab kasutajat. Samal ajal saab arendaja uusi teadmisi kliendi soovide kohta.

Prototüübi arendamisel on oluline, et see saaks loodud kiiresti, kasutades selleks abivahendeid (kiire prototüüpimise keeled ja tööriistad). Prototüüp ei pea sisaldama kogu funktsionaalsust - ta peab keskenduma sellele, millest ei ole hästi aru saadud; prototüübis ei pea olema vigade kontrolli ning prototüüp on suunatud funktsionaalsetele nõuetele (mitte näiteks turvalisuse probleemidele)

Prototüüpimist võib teha erineval põhimõttel - näiteks ühekordne prototüüpimine (Throw away prototyping), evolutsiooniline prototüüpimine (Evolutionary prototyping), lisanduv prototüüpimine (Incremental prototyping).

Ühekordse prototüüpimise põhimõtted on järgmised:

Sellised prototüübid tuleb peale loomist likvideerida, sest nad ei ole heaks baasiks tegelikule süsteemile - näiteks ei pruugi nende alusel täita mittefunktsionaalseid nõudeid, prototüübi struktuur ei sobi edasiseks arenduseks ega vasta ka muudele kvaliteedi nõuetele.

 

Kokkuvõtvalt, erinevalt koskmudelist ei koostata iteratiivsete arendusmudelite järgi esmalt kõikehõlmavat analüüsidokumenti, milline sisaldab muutumatuid kasutajate vajadusi ning „kirjutatakse verega alla" süsteemi tellija ja realiseerija vahel - iteratiivsed mudelid võimaldavad lihtsamalt viia sisse muudatusi süsteemi, saada kasutajatelt varajast tagasisidet, testida arendusprojekti varajases faasis süsteemi arhitektuurilise lahenduse sobivust jmt.

Ei ole ühte, parimat süsteemiarenduse mudelit. Otsus, millist mudelit valida, tuleb langetada lähtuvalt konkreetsest tarkvaraprojektist: tulemist, meeskonna oskustest ja teadmistest, ajagraafikust, kliendi vajaduste selgusest ja stabiilsusest.