Viirused on pahavara kuulsaimad esindajad. Esimene viirus, The Creeper, liikus Interneti eelkäijas ARPANETis juba 1970ndatel. Esimene laia maailma lahtilastud viirus Elk Corner kirjutati 1982. aastal. Arvutiviiruste kuldaeg oli kümmekond aastat tagasi, mil Michelangelo põhjustas ülemaailmse paanika ning CIH kärsatas tuhandete kaupa emaplaate läbi.

Vanema põlvkonna viirused levisid flopiketastel, mingil ajal olid väga populaarsed Microsoft Office'i dokumentide makrode põhjal koostatud viirused, praegusel ajal rändavad nad kas elektronkirjade manustes või internetist allalaaditavate failide küljes.

Rahvasuu nimetab viiruseks mistahes pahavara, ent konkreetsemalt on viirus seesugune arvutiprogramm, mis on võimeline end ilma kasutaja soovi ja teadmata iseseisvalt ühest arvutist teise kopeerima ja arvutit nakatama. Erinevalt internetiussidest vajavad viirused käivitumiseks ja pahategemiseks kasutaja aktiivset kaasabi: viimasel tuleb kas midagi alla laadida, käima tõmmata või installeerida. Seesuguse kasutajaga manipuleerimise tipp on nn libaviirused, mis hirmutavad pahaaimamatut arvutiomanikku internetis leviva uue koleda viirusega ning soovitavad tal tungivalt mõne vajaliku süsteemifaili maha kustutada.

Kuna flopid on nüüdseks ametlikult välja surnud, tassitakse uusi viiruseid koju peamiselt mälupulkadel, aga ka näiteks mp3-mängijate või digifotoaparaatide mälukaartidel ning isegi mobiiltelefonide mälus. Olemas on ka mõned spetsiaalsed mobiiltelefoniviirused, näiteks Cabir-A, mis hüppab ühelt telefonilt teisele üle sinihamba. Tõsi, nakatumiseks tuleb telefoniomanikul vastavas menüüs oma nõusolekut kinnitada, kuid ega muud varianti pahalane ei paku ka!.

Millist kurja viirused teha võivad? Mõned viirused on programmeeritud otseselt arvutit kahjustama - kas siis muutma programme, kustutama faile või formaatima kõvaketast. Teised viirused tegelevad ainult iseenda levitamisega, koormates niimoodi arvuti- ja võrguressursse. Kolmandad võivad olla lihtsalt nii viletsasti kirjutatud, et arvuti jookseb neid käitades kokku.

Viiruste vastu aitab viirustõrje ning omaenda mõistlik käitumine - ärge avage tundmatutelt saatjatelt tulnud tundmatuid faile ning ärge kasutage piraattarkvara.

Internetiusse (worms) eristatakse viirustest peamiselt nende paljunemisviisi järgi: kui arvutiviirus haagib end tavaliselt mõne teise programmi külge ning vajab paigaldamiseks või levimiseks kasutaja kaasabi, siis uss on võimeline internetis levima ja paljunema iseseisvalt, kasutades tavaliselt operatsioonisüsteemi või rakenduste turvaauke. Ussiga nakatunud arvuti võidakse muuta zombiks ning kasutada koos teiste samasugustega näiteks mõne veebiserveri ründamiseks, et serveri omanikult raha välja pressida.

Loodud on ka nii-öelda „häid" internetiusse, mis on mõeldud turvaaukude leidmiseks ja parandamiseks ning mis levivad... nendesamade turvaaukude kaudu. Siiski liigitatakse ka niisugused ussid pahavara hulka, sest nad levivad arvuti- ja võrguomanike teadmata, koormavad arvuti- ja võrguressursse ning lõppkokkuvõttes toovad rohkem kahju kui kasu.

Usside vastu aitab töötav ja uuendatud viirustõrje, korralik tulemüür ning operatsioonisüsteemi ja rakenduste turvapaikade regulaarne allalaadimine ja paigaldamine.