Tänapäeval on arvuti leidnud kindla koha kõikides õppetöövormides alates üld- ja kõrgharidusega ning lõpetades täiendkoolitusega. Kuna tööturul püsimiseks peavad inimesed senisest aktiivsemalt tegelema enda tööalases „vormis" hoidmisega, siis ilma Internetita ja arvutita see alati võimalik ei olegi. Võimatu on ette kujutada kõrgemat õppeasutust või koolitusfirmat, mis ei oma arvutiklassi või ei kasuta Interneti võimalusi oma õppematerjalide suunamiseks avalikustamiseks. Internetipõhist koolitust ongi hakatud nimetama üldnimetusega e-õpe. Ilmselgelt võimaldab Internet õppurite võimalusi oluliselt suurendada.

E-õppe korral on aga tehnoloogia võimaluste laienemine kogu õppeprotsessi üks külg.

Teine ja sisuline külg oleks didaktika, e. kuidas valmistada ette materjalid, millised peaksid olema suhtlemisvõimalused, kuidas korraldada foorumeid ja millised peaks olema enesekontrolli võimalused ning lõpuks,  kuidas tagada objektiivne eksamite/arvestuste läbiviimine. Probleeme kahtlemata jätkub, kuid võimalused kõrghariduse ja täiendkoolituse saamiseks laienevad. Loomulikult on ka erialasid, kus tuleb aine omandamiseks ka vahetult õppejõuga suhelda, nagu arstiteadus, lennundus, merendusalane navigatsioon jne., kuigi ka nendes valdkondades saab mingil määral kasutada arvutisimulatsioone. Samas peab nentima, et teatud oskuste tasemelt on vajalik eriala omandamiseks saada ka vahetu kogemus.

Kuna e-õpe on suhteliselt uus mõtteviis haridusvaldkonnas, siis on ka arusaamad selle olemusest ja kasutusvaldkondadest mõnevõrra erinevad. Süvenemata antud juhul pedagoogika erinevate koolkondade poolt pakutud õppetegevuse korraldustesse, peab kindlasti märkima, et absoluutset tõde s.t. ühte ja head õppemetoodikat ei ole olemas. Ühele õppejõule ja/või õppurile sobib üks, teistele mõni teine lähenemine. Üldjuhul peetakse e-õppeks suhteliselt laia valdkonda õppeprotsessis alates audiovisuaalsete vahendite kasutamisest auditooriumis ja lõpetades kursuste läbimisega universaalsete e-õppe keskkondade abil, sisuliselt kordagi õppejõuga vahetult kohtumata. Lisaks sellele, võimaldab oma oskusi suurendada ja teatud tööülesannetega edukamalt hakkama saada ka tarkvaraga kaasaskäivad lisavõimaluse (installeerimise protseduurid, hüperlingid, kõikvõimalikud juhendid jne.).

E-õppeks on loetud ka ülikoolide õppeinfosüsteemidesse lisatud loengumaterjale.  Viimastel aastatel on siiski leitud, et e-õppeks saab lugeda kõige enam universaalsete e-õppe keskkondade kaudu toimuvat õppeprotsessi. E-õppe keskkondi on loomulikult palju, kuna spetsialiseerumisvõimalusi ja rõhuasetusi võib olla vägagi erinevaid. Eesti kõrg- ja keskeriharidus süsteemis on kasutusel põhiliselt  Moodle, IVA, Edutizer jne..

Kui mingil moel ülaltoodud lähenemisi kokku võtta ja süstematiseerida, siis oleksid põhilised e-õppe iseloomustavad väited:

• tarkvarade raames (Microsoft, Linux jne.) leiduvad võimalused, mis annavad kasutajatel võimaluse õppida ja kasutada kõikvõimalikke lisafunktsioone ja -võimalusi
• õppeinfosüsteemid ja koduleheküljed, kuhu õppejõud oma õppematerjale üle laadivad, mõningates õppeinfo süsteemides eksisteerivad ka lihtsamad teadmiste kontrollisüsteemid
• õppejõudude endi poolt väljatöötatud ainekesksed materjali esituse ja loogilised teadmiste kontrolli süsteemid. Paraku on nende väljatöötamine aeganõudev, seega oleks ka nende arv väike, samas on need kõige efektiivsemad vahendid aine omandamisel
• universaalsed e-õppe keskkonnad, mis on välja töötatud kas suurte ülikoolide poolse tellimusena või kommertseesmärkidel, nagu WebCT, Edutizer, Luvit, Moodle, IVA jne
• eeldatakse, et aastatel 2010-2015 laieneb plahvatuslikult just sotsiaalsete internetikeskkondade kasutamine õppetöös, eriti just sotsiaalteaduste õpetamisel. Seniste suhtluskeskkondade (Facebook, Twitter, kõikvõimalikud blogid, „Second life" keskkond jne.) kõrvale ilmuvad objekt-orienteeritud internetikeskkonnad, mis võimaldavad üliõpilastel omandada ainet senisest oluliselt efektiivsemalt „learning by doing" põhimõtetel.

Eeltoodud loetelu jaoks pingerida koostada on raske, pigem on tegemist tehnoloogia ja meie endi tõekspidamiste arengu tulemusena toimunud õppeprotsessi evolutsiooniga - lihtsamalt keerulisemale. Samas, mida vähem vahetuid kontakte õppejõudude ja õppurite vahel toimub, seda motiveeritum peab olema õppur. Iseseisev töö on e-õppe lahutamatu osa, mis nõuab tahtejõudu ja keskendumisvõimet. Paraku on just need iseloomuomadused õppurite lõikes väga erinevad. Kui võrrelda õppurite motiveeritust, siis peab märkima, et üliõpilased on keskmiselt rohkem motiveeritud erialaste ainete omandamisel ja vähem üldainete puhul. Täiendkoolitusel, kus õppurid ise valivad valdkonnad, milles ennast täiendada, on motiveeritus võrreldes üliõpilastega oluliselt kõrgem.

Palju on diskuteeritud ka videoloengute teemal, kas ja kui palju neid kasutada. Kuna audiovisuaalne tehnika areneb väga kiiresti, siis ilmselt ühe võimalusena peaks videoloengute kuulamise võimalus õppurite jaoks olema. Halval tehnilisel või mis veel hullem, halval metoodilisel tasemel loengumaterjalid ei köida aga kedagi. Seega eelnev ettevalmistus loenguks ja tehniline tugi peavad olema väga tugevad, lisaks sellele loeb palju ka õppejõu artistlikkus.

Kõik see kokku peaks andma mõistlikku pedagoogilise tulemuse. Hirmud teemal, et videoloengud jätavad igal alal alles tipud, kelle loenguid ainult kuulatakse on sama alusetud kui helisalvestuste leiutamise järel oli hirm teatrite kokkuvarisemisest. Vahetu esitus jääb alati, sest esitusnüansid ja erialaste probleemide lahkamine, mis on omane igale õppejõule-isiksusele ei ole võimalik salvestustelt alati tabada.  

Probleeme võib ainete omandamise taseme kontrollimisel tekitada abivahendite kasutamine, mis seondub motivatsiooniga. Kui soovitakse teadmisi, siis tehakse testid iseseisvalt, kui eesmärgiks on ainult võimalikult kõrgem hinne, siis jäävad teadmised tahaplaanile ja üritataks ka eesmärgi saavutamiseks ebaausaid võtteid kasutada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et e-õppel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Kui vaadelda positiivset poolt, siis on oluline märkida, et e-õpe võimaldab õppuritel oma aega ratsionaalsemalt kasutada, õppida siis kui neil selleks võimalusi on ja pöörata suuremat tähelepanu just nendele aine osadele, mida oluliseks peavad. Tee hariduseni leiavad õppurid, kes ei saa mingitel põhjustel regulaarselt loenguid külastada.

Tänapäeva elukestva õppe paradigma raames on see paljudel üheks väga heaks võimaluseks tõsta oma oskusi ja teadmisi püsimaks konkurentsivõimelisena tööjõuturul. Õppekorraldusliku poole pealt võib välja tuua koolitus- ja õppetegevuskulude kokkuhoiu, märkida võib ka õppurite rahalist kokkuhoidu väiksemate sõidukulude näol.

Negatiivseks küljeks loetakse kõikide e-õppe skeptikute poolt kõigepealt just suhtlemisvõimaluste vähenemise, kardetakse, et inimeste suhtlemisoskus jääb kehvemaks, isiklikud kontaktid asenduvad anonüümsete e-tuttavatega, keda näost-näkku pole kunagi nähtud. Samuti kaob õppejõu kui isiksuse, eeskuju roll, mida loengute vahetu kuulamise käigus saab kogeda, kuna emotsioone on võimatu üle kanda e-kanalite kaudu. Peale selle kiputakse alahindama uute kursuste väljatöötamisele tehtavaid kulutusi, kuna tegemist on täiesti uue lähenemisega aine ülesehitusse.

Tuleb alati meeles pidada tõsiasja, et e-õpe ei ole tavaõppe automaatne kopeerimine uute võimaluste raames. E-õppe nõuab täiesti uut lähenemist ja seda just didaktika vallas. Seega ettevalmistusprotsess on väga pikk. Näitena võib tuua mängufilmi valimise protsessi, kuhu kulutatakse kümneid miljoneid kroone ja tegeldakse sellega terve aasta. Hea õppevideo (videoloengu) valmistamine on analoogne  tegevus ja pole sugugi lihtne ülesanne.

Tõsist tähelepanu nõuab ka tagasiside korraldamine, kuna kõik õppurid peavad saama vastused oma küsimustele, ilmselt on ka siin omad kulud, kuna õppejõud pole füüsiliselt võimeline kõigiga suhtlema, seega tuleb kindlasti kasutada tuutoreid.