RFID (Radio Frequency Identification) ehk raadiosagedustuvastus on tehnoloogia, mis kasutab raadiolaineid, et kanda üle andmed lugemisseadme ja objekti külge ühendatud elektroonilise lipiku vahel eesmärgiga tuvastada ja jälgida mingi objekti liikumist. See teeb võimalikuks anda igale kaubale poes unikaalne identifitseerimisnumber või tuvastada inimesi, loomi, põhivara, dokumente, jne.

Enamik RFID lipikuid koosneb kahest osast: kiip, andmete salvestamiseks ja info töötlemiseks ning antenn info vastuvõtuks ja saatmiseks. RFID võib olla passiivne (ilma akuta, saavad töötamiseks vajaliku energia lugemisseadme poolt loodud elektromagnetvälja poolt), aktiivne (akuga) või akuga passiivne (akut kasutatakse kui on vaja infot töödelda). Passiivsete lipikute hinnad on suurusjärgus 5 senti, aktiivsed on kallimad. RFID tuvastus on võimalik mõne meetri kauguselt või ka kaugemalt väljaspool kasutaja nähtavust. Rakendused osakavad lipikuid lugeda ka hulgi.

Joonis 5‑12. RFID lipik (Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/File:EPC-RFID-TAG.svg)

RFID toimimismehhanismid võivad süsteemiti erineda aga tavaliselt toimub infovahetus RFID lugemisseadme poolt algatades, mis saadab välja elektromagnetlained koos signaaliga, millele RFID lipik on disainitud vastama. RFID lipik moduleerib lugemisseadme signaali ja saadab selle tagasi lugemisseadmele, mis eraldab sellest digitaalse info.
Reaal-aja positsioneerimissüsteemid ei vasta lugemisseadme signaalidele vaid saadavad ise välja signaale teatud ajaintervallide tagant. Lugejad võtavad signaali vastu ja tarkvara kalkuleerib lipiku asukoha.

Rohkem infot RFID kohta: http://www.rfidjournal.com/faq#16