Vastuvõtutestid lepitakse tellija ja tegija vahel enne toote loomist kokku - siis on võimalik selle järgi otsustada, kas tehtu on nõuetele vastav. Funktsionaalsus- ehk süsteemitestide puhul vaadeldakse üksipulgi kasutajalugudes kirjas olevaid nõudeid. "Musta kasti" testide puhul piirdutakse juhuslike ja käepäraste andmetega mis võimaluse korral valitakse võimalike andmete koguskaalast, et saada tulemustest ülevaatlikumat pilti. "Valge kasti" testimise puhul analüüsitakse eelnevalt läbi süsteemi sisemine töö enamasti programmikoodi tasemel ning püütakse ka sealtkaudu kahtlasemad kohad üles leida.

Üldiselt soovitatakse järgmist:

• Iga koodilõik läbitakse testimise käigus, soovitavalt vähemasti kahel korral erisuguste andmetega
• Proovitakse läbi kordused ka nulli läbimiskorra juures
• Arvutuste juures pööratakse tähelepanu ka olukordadele, kus ei saagi sobivat vastust tulla. Hoolikalt katsetatakse läbi piirjuhud mõlemalt poolt andmetega.

Unit-testid (üksusetestid) kontrollivad enamasti ühe klassi töö korrektsust. Mõne metoodika järgi soovitatakse testid kirjutada enne tegeliku koodi valmimist ning iga testi loomise järel kirjutada koodi juurde nõnda vähe kui võimalik, et see soovitud testi ära kataks. Sellisel juhul võib suhteliselt kindel olla, et tarkvaraüksuse enamik omadusi on testidega kaetud. Testidega kaetuse hea külg on, et siis võib suhteliselt kindel olla, et tarkvara muutmise korral jäävad vanad funktsionaalsused samamoodi toimima ning ei avaldu üllatuslikke anomaaliaid ootamatutes kohtades (mis muul juhul tarkvara muutmise korral suhteliselt kergesti juhtuma kipuvad).