Iga programm koosneb tavaliselt järgmisest osadest:

• Deklaratsioonid
• Aritmeetika- ja loogikatehted
• Juhtkäsud
• Sisend-väljund (I/O) käsud

 

Deklaratsioonidega seotakse mingi sümbolitest koosnev nimi mõne andmeobjekti või programmi osaga. Aritmeetika ja loogikatehete abil muudetakse programmi käiku ja andmeobjektide väärtusi. Juhtkäsud määravad programmi täitmise korra (erinevate programmiosade täitmise, vahelejätmise, korduvtäitmise jne). Sisend-väljund käsud lubavad programmil suhelda sisend-väljund seadmete või teiste programmidega.

Deklaratsioonid

Deklaratsioonidega seotakse mingi sümbolitest koosnev nimi mõne andmeobjekti või programmi osaga.

Deklareerimise käigus seotakse tihti andmeobjektiga mingi koht mälus, kus siis seda konkreetset andmeobjekti iseloomustavaid väärtuseid hoitakse.

Kõige levinumad deklaratsioonid on muutujate deklaratsioonid, näiteks kasutades EPL (EUCIP Programming Language, baseerub C-keelel) pseudokeelt võime deklareerida muutujaid järgmiselt:

char alfa;

int beeta;

float gamma;

 

Nii oleme me deklareerinud kolm muutujat tähemärgi tüüpi muutuja alfa, täisarv tüüpi muutuja beeta ja reaalarv tüüpi muutuja gamma.

Sisend-väljund käsud on mõeldud suhtlemaks välismaailmaga läbi sisend-väljund seadmete. Sisend-väljund käsud võivad erinevates keeltes suurtesti varieeruda: mitmetes keeltes ei ole eraldi sisend-väljund käske (näiteks Motorola 88k assembler suhtleb sisend-väljund seadmetega nagu mäluga), C'l baseeruvatel keeltel on reeglina eraldi välised funktsioonid, mida sisendi ja väljundiga suhtlemiseks kasutatakse (tihti kasutatakse selleks operatsioonisüsteemi teenuseid ja vahendeid).

EPL keeles on sisend-väljund käskudeks ainult kaks funktsiooni: printf() ja readf().

 

Funktsioon printf() on kasutatav järgmiselt:

printf(„Mingi tekst", muutuja1[,muutuja2...])

 

Antud näites on tekstilõik „Mingi tekst" väljundisse kirjutatav tekst ja muutuja1 ning muutuja2 väljundisse kirjutatavad muutujate väärtused. Väljundit nimetatakse siinkohal standardseks väljundiks (stdout - standart output) ja tavaliselt suunatakse enamikus programmeerimiskeeltes see infovoog ekraanile, kuid samas on enamikus programmeerimiskeeltes ka võimalus selle voo ümbersuunamiseks faili, printerisse, teise programmi jne.

 

Funktsioon readf() on kasutatav järgmiselt:

 

readf(muutuja1[,muutuja2...])

 

Antud näites loetakse sisendvoost väärtused muutujatesse muutuja1, muutuja2 jne. Sisendit nimetatakse siinkohal standardseks siseniks (stdin - standart input) ja tavaliselt moodustub see infovoog klaviatuurilt sisestatud väärtustest, kuid samas on see on võimalik tihti see voog ühendada mõne failiga, teise programmi väljundiga jne.