Vangivalvuri saatuslik heategu

Seda lugu tasub erilise hoolega lugeda ametnikel, kes suhtlevad igapäevaselt “kurja maailma” esindajatega – vangidega. Neil, kes ei tea, et vangidega kokku puutudes võidakse iga teie eksisammu kiiresti ja julmalt ära kasutada.
Lugu põhineb Tartu Maakohtu otsusel ja asjaosaliste meenutustel.

On 2004. aasta aprill. Heliseb ühes Lõuna-Eesti arestimajas töötava mehe mobiiltelefon. Nimetagem meest Üloks. “Tere, Aleksei siin”, ütleb hääl telefonis. Sellest kõnest saab alguse üheksa kuud kestev uskumatu väljapressimine, mis tipneb tõelise tragöödiaga.
Sama aasta aprill, mõni nädal varem. Arestimajas istub 27aastane Aleksei Jegorov. Ta on juba kümme aastat vangis viibinud – röövimiste ja varguste eest neli korda karistatud. Mõistagi oskab niisugune tüüp suhelda, valdab psühholooginippe paremini kui mõnigi diplomeeritud inimhingede insener. Naiivne on arvata, et vangid ei ürita valvurites kaastunnet tekitada ja valvurite nõrkusi leida ja ära kasutada.

Valvur libastub
Kuidas täpselt algas Jegorovi tutvus Üloga, on täna võimatu öelda, ent aprilli algul palub vang valvurilt väikest teenet. Jegorov soovib, et Ülo ostaks talle toidukraami ja muud nipet-näpet. Ka hundijalavett. Selleks laseb Jegorov ühel vabaduses oleval sõbral Ülo pangaarvele kanda 300 krooni. Ülo ulatab Jegorovile oma telefoni, et see saaks edastada sõbrale vajalikud andmed.
Nädal hiljem tehakse uus ülekanne – 250 krooni. Valvurile lubatakse “vaevatasuks” 100 krooni. Pahaaimamatult astub Ülo sel hetkel Jegorovi seatud lõksu, sest pangaülekanne ja telefoni üleandmine, alkoholi ostmisest rääkimata, on määrustevastased teod.
Juba mõne päeva pärast, siis kui Ülo ja Jegorov üheskoos kambrisse toodud alkoholi manustavad, hakkab vang valvurile ääriveeri rääkima, et ega sellest probleeme ei tule, et valvur kinnipeetavaga hästi läbi saab ja talle soodustusi teeb. Ülo neelab sööda – ta ehmub ja palub Jegorovil inimlikuks jääda. Vang teatab, et vaikimisel on hind – uus mobiiltelefon pluss 4500 krooni.
Ülo toob Jegorovile uue Nokia. Jegorovi nõudmisel annab Ülo üle ka ostutšeki, kus kirjas valvuri nimi. Tšeki vangile ulatamine võrdub hinge müümisega saatanale, sest vangi kätte satub ümberlükkamatu tõend valvuri vastu.
Lugematutes kõnedes nõuab Aleksei Ülolt “vaikimise eest” raha, ähvardades paljastada Ülo üleastumised. Alguses sunnib Aleksei libastunud valvurit tegema 5000-krooniseid ülekandeid, siis juba 10 000-krooniseid. Peagi kasvab nõudmise suurus 20 000, siis juba 60 000 kroonini ülekande kohta. Juba mais lahkub Ülo töölt arestimajas, kuid Alekseid see ei peata.

Mees ei usalda isegi abikaasat
Ülo abikaasa Anne saab loomulikult aru, et mees on mässitud mingisse afääri, ent millesse? Kinnise iseloomuga mees hoiab juhtunu enda teada.
22. detsembril 2004. teatas Ülo oma abikaasale, et kellegi käes on mingid dokumendid ja see ei tohi politseisse minna ja ta peab need dokumendid kätte saama. Ta oli näost hall.
23. detsembri hommikul läks Ülo koos naisega linna raha üle kandma. Tee peal helistas Ülole keegi ja nõudis kellaajaliselt 60 000 krooni, kui selleks kellaks pole, siis juhtub midagi. See oli nagu ähvardus.

Ohvri enesetapp ei peata väljapressijat
Selleks ajaks oli Ülo müünud maha, mis müüa kõlbas, võtnud sõpradelt ja sugulastelt võlgu ning väljapressijale maksnud koguni 288 000 krooni! Sellega Ülo jaks lõppes, ta hindas olukorra lootusetuks ja 23. detsembril 2004 võttis endalt elu...
Paari päeva pärast helistab “aitaja” uuesti. Rahustab Annet ja ütleb, et saab varsti kätte need dokumendid ja disketi, kuhu salvestatud koledad ja õudsed andmed, mis Ülot ja tema perekonda kompromiteerivad. Aasta viimastel päevadel Anne telefon lausa hõõgub salapärase “abilise” kõnedest. Loomulikult peab Anne maksma heategijale paberite eest teatud vaevatasu.

Rets saadakse kätte
Jaanuari keskel hakkab Anne nõudma “heategijaga ” kokkusaamist. Võõras kohtumisele ei ilmu. Alles siis pöördub naine võimude poole.
10. veebruaril 2005 peeti Jegorov kinni. Jegorovi kinnipidamisel kasutati “sööta”, kes meelitas Jegorovi kohtumisele. Edasi tegutses politsei eriüksuse K-komando.
Tegelikult puudusid Jegorovil sidemed kuritegelikus maailmas, riigiorganitest rääkimata. Tegemist on lastekodus kasvanud ja 15aastasena noortevanglasse sattunud varga ja rööviga, kelle jõhkrus kuritegude toimepanemisel kasvas aasta-aastalt koos süveneva heroiinisõltuvusega.

2005. a aprilli keskel mõistis Tartu maakohus Jegorovi süüdi nii väljapressimises kui röövis ja määras talle 11 aastast vangistust.